Soprano blogist ajendatuna kisub miski mindki hetkeks ajas tagasi vaatama, et natuke filmidest rääkida. Viimati rääkisin kinos nähtud filmist Mina olin siin. Peale seda olen veel lausa 5 korda kinos käinud. Minu jaoks on see tõsine saavutus. Lisaks on plaanis sel aastal veel vähemalt kolmel korral kinno jõuda, aga mida vaatama, sellest hiljem lähemalt. Hetkel lühikokkuvõte neist viiest filmist, mida kinolinal vaadatud sai ja alustan ülevaadet paremusjärjekorras!
Esiteks filmist Mamma Mia! Alguses oli väike eelaimdus, et äkki pole see film midagi erilist. Aga sai veidike luuret tehtud ja lõpuks tundus film juba nii huvitav, et kiskus kinno vaatama. Ja tuleb tunnistada, et ma ei pidanudki oma kinoskäiku kahetsema. Muusika oli hea ja näitlejad olid ka täiesti arvestatavad. Üleüldse mulle meeldivad filmid, kus lauldakse. Filmi vaadates oli väga huvitav jälgida, kuidas ABBA lood olid filmi sisse sulatatud, nii et tekiks loogiline sisu filmil. See on muuseas ka üks väheseid uutest filmidest, mida ma olen hea meelega ka teistkordselt üle vaadanud! Kuna hinnete andmine on moodi läinud, siis teen ka otsa lahti – 8/10.
Body of Lies oli film, mida ma läksin kinno vaatama, ilma eelluuret tegemata. Osalt oli see hea, aga üldiselt mulle meeldib väheke kursis siiski olla, et mis filmiga tegu on, mida vaatama hakkan. Siis saan ennast konkreetse filmi lainele kruttida. Võib-olla oligi viga selles, et ma polnud too päev selle filmiga ühel lainel ning kinost välja tulles valdas mind segadus – meeldis ja ei meeldinud ka. Ootasin midagi enamat, aga tagantjärgi mõeldes oli siiski vaatamistväärt film. Head näitlejad tõstavad ka väheke filmi hinnet – 7/10.
Oma sünnipäeval, täpsemalt 4.novembril, sain täiesti uue kinokogemuse osaliseks. Nimelt esimest korda elus nägin 3D filmi, mille eel anti spetsiaalsed prillid, millega 3D filme vaadatakse. Nüüd aga väike täpsustus, nimelt vaatasin siiski 3D konterti, mitte filmi. Üldiselt ei ole ma U2 kuulaja, aga selline 3D etendus oli lahedam, kui ma arvasin ning kontsert tundus peaaegu nagu päris! Esimene reaksioon oli “vau, ei ole võimalik!” ja terve ülejäänud päev oli ka veel 3D-efekt mul mõtteis. Oleks tegu olnud mingi filmiga või teise ansambliga, oleks tõenäoliselt mu hinne kõrgem, aga kuna üldiselt mulle ei meeldi istudes kontserti vaadata, siis üle 5/10 ei venita kuidagi välja! 3D efektide eest igatahes 10/10! Ootan juba põnevusega, millal leian aega, et minna kinno vaatama 3D filmi Journey to the Center of the Earth. Ainuüksi selle filmi treileri nägemine vahetult enne U2 3D kontserti jättis väga-väga hea mulje!
Burn After Reading on film, mis oli algselt mul plaanis lihtsalt vahele jätta, kuna uusi häid filme tuli järsku korraga palju peale. Kui aga sõber pakkus mulle tasuta piletit, siis mõtlesin, et no miks ka mitte, vaatame ära. Film tervikuna jättis väga jabura mulje. Pool filmist oli täiesti seosetu, aga filmi päästis lõpuosa, kui kõik seosetu siiski kokku põimiti! Ja ka peale selle filmi nägemist veendusin, et ma poleks ka mitte midagi kaotanud, kui ma poleks seda filmi näinud. Selline keskmine film, mitte midagi erilist. Kui midagi erilist otsida, siis ehk Brad Pitt – mees omas elemendis! Keskmike filmide hulka kuuluvale filmile ka keskmine hinne – 5/10.
Viies film, mida vahepeal jõudsin kinno vaatama, oli Pineapple Express. Seda filmi sattusin pooljuhuslikult kinno vaatama, tänu tüdruksõbra sõbranna sünnipäevale lihtsalt. Mõtlesin, et pigem lähen filmi kinno vaatama, kui magan pool päeva maha. Aga tagantjärgi mõeldes oleksin võinud magada parem! :D Film oli ikka alla igasugust arvestust. Teadsin, et filmi stsenaariumi autoriteks on samad tegelesed, kes kirjutasid valmis filmi Superbad. Juba Superbad oli minu jaoks jabur ning Pineapple Express jätkas sama jaburat rida. Filmi parim osa oli vaieldamatult filmi viimased 15 minutit, kus olid ka ühtlasi esimesed naljakad kohad, mis mind tõesti ka naerma ajasid! Tänu positiivselt üllatavale lõpule 4/10, hea et niigi läks! :)
Lõpetuseks aga räägin paar sõna filmist, mida ma kahjuks ei jõudnud kinno vaatama, vaid vaatasin eile kodus. Kahjuks sellepärast, et Wall-E oli nii kuramuse hea animafilm, et seda lihtsalt oleks pidanud kinos vaatama. Tõsi, mul on võimalus minna seda veel Kosmosesse vaatama, aga ausalt öeldes Kosmose väike saal ei kutsu mind kinno. Eriti talvel, sest paar aastat tagasi ei saanud ma oma mõtetega filmi juures olla, vaid hoopis selle juures, et mu jalad ära ei külmuks! Prrr…
Aga ega filmist pikalt rääkima ei hakkagi. Lihtsalt olen siiamaani hämmingus, kui head animafilmi on võimalik teha! Kõik, kes pole veel seda näinud – vaadake! Raudselt kohe! Kahtlemata saab see film mult hindeks 10/10 ja ühtlasi on see ka film, mille oma filmiriiulile jäädvustan!
Varsti on aasta lõppemas. Enne aasta lõppu tahaks veel kinno kolme filmi vaatama jõuda – eespool mainitud Journey to the Center of the Earth filmile lisaks filme Quantum of Solace ja meie oma filmi Detsembrikuumus, mida tahaks juba ülehomme, kolmapäeval Kosmosesse vaatama minna. Hetke seisuga küll üksi, aga küll ma kellegi kaasa meelitan. Üldiselt mulle ei meeldi üksi kinos käia, sest pärast pole kedagi, kellega filmimuljeid vahetada. :)
Tomworld 