Aasta parim film tõenäoliselt nähtud

Nagu juba varem sai blogitud, siis teisipäeval sai üks filmimaraton taas “üle elatud”. Vaatamata sellele, et ma olin enne pika päeva tööl olnud, suutsin järgmise päeva hommiku kella 7ni filme vaadata. :)

Ära jõudsime vaadata 4 filmi! Ja peaaegu oleks nii juhtunud, et vaatasime filme paremusjärjestuses. Filmid olid järgmised:

1. Whisper (2007) 6/10 imdb
2. Let the Right One In (2008) 5/10 imdb
3. Orphan (2009) 7/10 imdb
4. The Last House on the Left (2009) 8/10 imdb

Whisper on vast kõige võõram nimi enamustele, aga tuttavaid näitlejaid oli seal see-eest kohe mitu. Just näitlejate poolest soovisingi alguses seda vaadata. Aga tuli välja, et filmil endalgi polnud midagi viga.

Teisena vaadatud filmist Let the Right One In ootasin ma aga midagi palju enamat. Millegi pärast aga pettusin selles filmis. Kuidagi liiga rahulik ja igav film tundus. Ei kiskunud üldse vaatama. :P

Orb oli aga vägagi tore õudusfilm. Sisu oli päris huvitav. Lõpp keeras natuke ära, aga igatahes tasub vaadata. Ainuüksi juba kasvõi selle pärast, et filmi peategelase juured on filmis pärit Eestist! Isegi nalja sai mõnes kohas lausa! :)

Viimasena vaadatud film oli aga kõigist kõige parem. Algselt mõtlesin, et panen sellele õudukale (või no mis õudukale, pigem oli tegu rohkem põnevusfilmiga) hindeks lausa 9/10, aga kui nüüd tagantjärele sellele aastale pilk peale visata, siis mõni 8/10 film on The Last House on the Leftist nõksa parem. Seega jääb hindeks tugev 8/10. Aga nagu juba öeldud – terve film oli ülipõnev. Filmis tekkisid kohe alguses väga põnevad sündmuste ahelad, mis naelutasid mind põnevusega ekraani taha. Filmile kulutatud aeg läks märkamatult mööda, tuletades veel meelde, et kella aeg oli selle filmi ajal 5-7 vahel hommikul. :)

Oleks veel aega ja tahtmist olnud, oleks viiendaks filmist vaadanud Captivity, aga eks tuleb see mul mõni teine päev siis eraldi ära vaadata.

Lõpetuseks aga veel natuke kino teemal. Eelmisel nädalal sai siis esimest korda käidud Solarise kinos Cinamon. Saal oli väike (see oli lihtsalt juhus), imelikult suure tõusuga (vist ruumi kokkuhoiu pärast) ja kui istusime tagantpoolt kolmandas reas, siis jäi ekraan silmadest alla poole, nii et pidi terve filmi natuke alla poole vaatama, mitte otse ega üles, mis oleks loogilisem. Filmiks endaks oli The Box, mis jättis üsna kehva mulje. Hinnet saate vaadata Filmielu 2009 lingi alt.

Neljapäeval käisin aga Coca-Cola Plazas taas ühel 3D seansil. Filmiks oli verivärske linateos Avatar, mis jättis täiesti vapustava mulje. Milline ilus loodus, fantaasiarikas ja huvitav sisu, palju põnevust ja märulit, loomutruu arvutigraafika ning tagatipuks ka parajalt armastust. Kõike seda muutsid 3D efektid veel paremaks ning üle 2,5h kestnud film ei tundunudki üldse pikk. Hoopis vastupidi. Oleks tahtnud veel edasi näha! Jään järge ootama! :)

Alles eelmisel kuul vapustas mind positiivselt selle aasta ulmefilm Districk 9 ja arvasin, et see jääb selle aasta parimaks filmielamuseks, aga õnneks ma eksisin. Avatar pakkus veel suurema elamuse! Lihtsalt super.

Filmiöö vol.2

Mõned ehk mäletavad, kui ma kirjutasin teemal Filmiöö vol.1. Nüüd, 2 kuud hiljem, toimus siis sama sõbra pool ja sama seltskonnaga teine filmimaraton! Ja tuleb tunnistada, et seekord oli filmivalik märksa parem, aga kõigest lähemalt juba allpool…

Esimeseks filmiks sai vaatamiseks valitud selle aasta film Fast & Furious (2009) ja peab tunnistama, et valik oli väga hea! Selline põnevus-kihutamisfilm sobis alustuseks nagu rusikas silmaauku. Lisaks oli sisu ja efektid ka üllatavalt head. Väga positiivne, et näitlejad, kes esimese filmi kuulsaks tegid, olid taas ekraanil tagasi. Pean siin silmas loomulikult näitlejaid Paul Walker, Vin Diesel, Jordana Brewster ja Michelle Rodriguez. Kahju ainult, et viimane neist nõnna vähe ekraaniaega sai. Mitte midagi halba pole öelda. Ausalt! Kui midagi, siis ehk need kihutamised olid liiga arvutimängu moodi, aga pole hullu. Mulle meeldis ikkagi! Hindeks tugev 8/10.

Teine film sai ka suht lihtsalt välja valitud. Kusjuures alles päev varem hankisin selle filmi vaatamiseks ja selleks filmiks oli Johnny Depp’i suurepärase rolliga film Sweeney Todd: The Demon Barber of Fleet Street (2007). Kunagi kui ma esimest korda sellest filmist kuulsin/lugesin, arvasin, et see võib päris hea olla. Kui aga sain teada, et tegu on muusikaliga, siis mu eelarvamus langes hoobilt. Aga juba filmi keskel ei häirinud mind see laulmine filmis absoluutselt, sest esiteks olid laulud päris head ja teiseks oli filmi sisu ja ülesehitus nii hea, et see laulmine polnudki enam peamine. Kui film lõppes, olin isegi natuke hämmingus, sest ei oleks arvanud, et muusikal ja Johnny Depp sobivad nii hästi omavahel kokku! Lisaks oli sisu ikka ülemõistuse huvitav ja kohati liiga räigena ja ebareaalsena tundunud kaadrid sobisid filmi süžeesse väga hästi. Hea töö! 7/10

Järgmiseks sai valitud film, mida ma olin u pool aastat tagasi juba poolenisti näinud, aga kiire aja tõttu jäigi vaatamine pooleli. Nüüd oligi viimane aeg see film lõpuni ära vaadata. Jutt käib seikluskomöödiast Fool’s Gold (2008). Ausalt öeldes mul polnud meeleski, et filmis nii palju komöödiat oli. Naerda sai ikka tublisti ja sellisesse õhtusse sobis see film valatult! Pikemalt ei oskagi midagi rohkem rääkida.Midagi väga hüpersuper head seal ei olnud, mida võiks välja tuua ning samas polnud ka midagi halba filmis, mida peaks tingimata laitma. Heale seiklusfilmile hea hinne 6/10.

Kui eelmine filmiöö sai ära vaadatud 3 filmi, siis nüüd oli jaksu lausa nelja filmi jaoks. Viimane film sai eelkõige minu eestvedamisel valitud – Big Nothing (2006). Eeldasin, et see on mõnus komöödia ja sobib ööpragrammi, et ei tekiks uni või midagi sellist. Tegelt tuleb tunnistada, et suurem uni oli 1-2 aeg öösel, kui oli u kaks filmi vaadatud. Aga veidi filmist endast ka. Eelkõige sai see film hangitud üldse sellepärast, et sattusin selle filmi arvustust lugema Soprano blogis. Lisaks meeldivad mulle peaosas olevad näitlejad David Schwimmer, kes on seriaalis Sõbrad kõiki naerma hullutanud ning Simon Pegg, kes jättis mulle eriti hea mulje filmis Shaun of the Dead. Kui alguses võttis Big Nothing suht vaikselt tuure üles ja tundus, et peab filmis vist pettuma, siis poole filmi ajal ei saanud enam naeru pidama! Kulminatsiooniks oli see, kui ühele kirves otsa ette löödi! :D Enam paremaks minna ei saanud! Lõpp vajuski kahjuks ära. Oleks võinud lõpuni samas tempos jätkata. Siiski-siiski, filmi lõppu ei osanud ette aimata, mille eest teen austustavaldava kummarduse ja panen hindeks igati tubli 6/10. Seega ma ei kahetse, et selle filmi hankisin ja ära vaatasin!

Otsustasime sõbraga, et valgetel suveöödel on muudki põnevat teha peale filmide vaatamise, nii et järgmine filmiöö saab toimuma tõenäoliselt alles millalgi sügisel! ;)

Harsh Times (2005)

Juba ammu võtsin hoogu, et vaadata Training Day (2001) autorite poolt valminud uuemat filmi Harsh Times. Algul ei kippunud ma mitte kuidagi seda vaatama, sest leidsin koguaeg omaarust midagi uuemat ja paremat, mida vaadata. Kuni lõpuks saabus päev, mil näidati seda filmi alles hiljuti ühelt eesti telekanalilt. Kuna toodi lausa kandikul mulle see film ette, siis ei saanud ma seekord vaatamata jätta.

Ja ausalt öeldes mul pole lihtsalt sõnu. Ma peaksin vabandama nüüd, et ma selle filmi vaatamisega nii kaua venitasin, sest tegu oli väga põneva ja kaasahaarava filmiga. Millegi pärast oli mul sellest fimist kujunenud hoopis teistsugune eelarvamus. Ja kuna ma sellest filmist suurt midagi ei osanud oodata, siis sellepärast vist suutiski Harsh Times  mind lausa rohkem kui natuke üllatada. Filmist nii palju, et tegevus toimub peamiselt sellises karmis linnas, kust ei puudu narkootikumid, relvad ja kuriteod. Kuidas kaks head sõpra sellises pingelises igapäevaelus toime tulevad, annabki film vastuse!

Kui ma eelmisel nädalal panin filmile Marley and Me hindeks lausa 9/10, siis ütleks, et see film on peaaegu sama head hinnet väärt. Siiski jään reaalsuse piiridesse ja annan eelpool räägitud filmile hindeks 8/10, sest tahan loota, et näen veelgi paremaid filme ja siis on mul hinde panemiseks natuke veel mängimisruumi! :)

Selline huvitav fatk filmi kohta, et sõna “fuck” ja selle sõnaga seotud väljendeid kasutati kokku 296-l korral selle filmi jooksul, mis teeb keskmiselt ühe minuti jooksul 2,47 korda! Ausalt öeldes ma ei pannud seda tähelegi! Kas see tähendab nüüd, et ma olen rikutud mõtlemisega? Ei, ma arvan, et ma olin lihtsalt nii filmi sisse süvenenud! :)

Oh kinoaeg, oh kinoaeg…

Soprano blogist ajendatuna kisub miski mindki hetkeks ajas tagasi vaatama, et natuke filmidest rääkida. Viimati rääkisin kinos nähtud filmist Mina olin siin. Peale seda olen veel lausa 5 korda kinos käinud. Minu jaoks on see tõsine saavutus. Lisaks on plaanis sel aastal veel vähemalt kolmel korral kinno jõuda, aga mida vaatama, sellest hiljem lähemalt. Hetkel lühikokkuvõte neist viiest filmist, mida kinolinal vaadatud sai ja alustan ülevaadet paremusjärjekorras!

Esiteks filmist Mamma Mia! Alguses oli väike eelaimdus, et äkki pole see film midagi erilist. Aga sai veidike luuret tehtud ja lõpuks tundus film juba nii huvitav, et kiskus kinno vaatama. Ja tuleb tunnistada, et ma ei pidanudki oma kinoskäiku kahetsema. Muusika oli hea ja näitlejad olid ka täiesti arvestatavad. Üleüldse mulle meeldivad filmid, kus lauldakse. Filmi vaadates oli väga huvitav jälgida, kuidas ABBA lood olid filmi sisse sulatatud, nii et tekiks loogiline sisu filmil. See on muuseas ka üks väheseid uutest filmidest, mida ma olen hea meelega ka teistkordselt üle vaadanud! Kuna hinnete andmine on moodi läinud, siis teen ka otsa lahti – 8/10.

Body of Lies oli film, mida ma läksin kinno vaatama, ilma eelluuret tegemata. Osalt oli see hea, aga üldiselt mulle meeldib väheke kursis siiski olla, et mis filmiga tegu on, mida vaatama hakkan. Siis saan ennast konkreetse filmi lainele kruttida. Võib-olla oligi viga selles, et ma polnud too päev selle filmiga ühel lainel ning kinost välja tulles valdas mind segadus – meeldis ja ei meeldinud ka. Ootasin midagi enamat, aga tagantjärgi mõeldes oli siiski vaatamistväärt film. Head näitlejad tõstavad ka väheke filmi hinnet – 7/10.

Oma sünnipäeval, täpsemalt 4.novembril, sain täiesti uue kinokogemuse osaliseks. Nimelt esimest korda elus nägin 3D filmi, mille eel anti spetsiaalsed prillid, millega 3D filme vaadatakse. Nüüd aga väike täpsustus, nimelt vaatasin siiski 3D konterti, mitte filmi. Üldiselt ei ole ma U2 kuulaja, aga selline 3D etendus oli lahedam, kui ma arvasin ning kontsert tundus peaaegu nagu päris! Esimene reaksioon oli “vau, ei ole võimalik!” ja terve ülejäänud päev oli ka veel 3D-efekt mul mõtteis. Oleks tegu olnud mingi filmiga või teise ansambliga, oleks tõenäoliselt mu hinne kõrgem, aga kuna üldiselt mulle ei meeldi istudes kontserti vaadata, siis üle 5/10 ei venita kuidagi välja! 3D efektide eest igatahes 10/10! Ootan juba põnevusega, millal leian aega, et minna kinno vaatama 3D filmi Journey to the Center of the Earth. Ainuüksi selle filmi treileri nägemine vahetult enne U2 3D kontserti jättis väga-väga hea mulje!

Burn After Reading on film, mis oli algselt mul plaanis lihtsalt vahele jätta, kuna uusi häid filme tuli järsku korraga palju peale. Kui aga sõber pakkus mulle tasuta piletit, siis mõtlesin, et no miks ka mitte, vaatame ära. Film tervikuna jättis väga jabura mulje. Pool filmist oli täiesti seosetu, aga filmi päästis lõpuosa, kui kõik seosetu siiski kokku põimiti! Ja ka peale selle filmi nägemist veendusin, et ma poleks ka mitte midagi kaotanud, kui ma poleks seda filmi näinud. Selline keskmine film, mitte midagi erilist. Kui midagi erilist otsida, siis ehk Brad Pitt – mees omas elemendis! Keskmike filmide hulka kuuluvale filmile ka keskmine hinne – 5/10.

Viies film, mida vahepeal jõudsin kinno vaatama, oli Pineapple Express. Seda filmi sattusin pooljuhuslikult kinno vaatama, tänu tüdruksõbra sõbranna sünnipäevale lihtsalt. Mõtlesin, et pigem lähen filmi kinno vaatama, kui magan pool päeva maha. Aga tagantjärgi mõeldes oleksin võinud magada parem! :D Film oli ikka alla igasugust arvestust. Teadsin, et filmi stsenaariumi autoriteks on samad tegelesed, kes kirjutasid valmis filmi Superbad. Juba Superbad oli minu jaoks jabur ning Pineapple Express jätkas sama jaburat rida. Filmi parim osa oli vaieldamatult filmi viimased 15 minutit, kus olid ka ühtlasi esimesed naljakad kohad, mis mind tõesti ka naerma ajasid! Tänu positiivselt üllatavale lõpule 4/10, hea et niigi läks! :)

 

Lõpetuseks aga räägin paar sõna filmist, mida ma kahjuks ei jõudnud kinno vaatama, vaid vaatasin eile kodus. Kahjuks sellepärast, et Wall-E oli nii kuramuse hea animafilm, et seda lihtsalt oleks pidanud kinos vaatama. Tõsi, mul on võimalus minna seda veel Kosmosesse vaatama, aga ausalt öeldes Kosmose väike saal ei kutsu mind kinno. Eriti talvel, sest paar aastat tagasi ei saanud ma oma mõtetega filmi juures olla, vaid hoopis selle juures, et mu jalad ära ei külmuks! Prrr…

Aga ega filmist pikalt rääkima ei hakkagi. Lihtsalt olen siiamaani hämmingus, kui head animafilmi on võimalik teha! Kõik, kes pole veel seda näinud – vaadake! Raudselt kohe! Kahtlemata saab see film mult hindeks 10/10 ja ühtlasi on see ka film, mille oma filmiriiulile jäädvustan!

Varsti on aasta lõppemas. Enne aasta lõppu tahaks veel kinno kolme filmi vaatama jõuda – eespool mainitud Journey to the Center of the Earth filmile lisaks filme Quantum of Solace ja meie oma filmi Detsembrikuumus, mida tahaks juba ülehomme, kolmapäeval Kosmosesse vaatama minna. Hetke seisuga küll üksi, aga küll ma kellegi kaasa meelitan. Üldiselt mulle ei meeldi üksi kinos käia, sest pärast pole kedagi, kellega filmimuljeid vahetada. :)

Mina olin seal!

Esmaspäeval sai üle pika aja taas kinos käidud! Plaaninud olime Kärduga seda juba ammu, et võiks kinno minna, aga kohalejõudmine võttis aega! :) Tuletan siinkohal meelde, et viimati käisin kinos 9.juulil ja kinos Ekraan ja filmi Wanted vaatamas, mis oli muide väga hea action, nii et soovitan seda soojalt kõigile actionisõpradele!

Aga tegelt alustasin oma juttu kinoga hoopis sellepärast, et film, mida sel korral vaatamas käisime, üllatas mind positiivselt. Film, mida vaadata, oli juba varem teada, aga sellest polnud mul aimugi, et film nii hea on. Tegu oli Eesti oma filmiga ja filmiks oli Mina olin siin! Kuna Eesti filmid kuuluvad minu joaks põhimõtteliselt juba kategooria alla “must see”, siis selle filmi vaatamise järel tõdesin, et eestased ikka oskavad ka natuke filmi teha! :P Sellest paremat Eesti filmi lähiminekust ei mäletagi! 8/10

Huvi pärast vaadake kindlasti treilerit ka:

Aga üks asi, mis kõik ilusa ära rikkus ja siiamaani natuke hinges närib on see, et miks kuradi pärast on nii, et kui on kinos Eesti film, siis see on elementaarne, et all jookseb venekeelne tõlge, aga kui filmis räägitakse vahepeal vene keeles, siis eesti keelset tõlget ei ole!? Seega jäi mul osa filmist arusaamatuks! Siinkohal viskaks küll kivi Coca-Cola Plaza kapsaaeda või kes iganes selle eest hoolt kandma peab, et kinos oleks filmid tõlgitud!

Ja kuna ma nii harva kinno satun, siis ühtlasi avastasin ka oma rõõmuks, et tulemas on ridamisi häid filme, milledest mõnda kavatsen ka kindlasti kinno vaatama minna!

Olgu siinkohal ka need tulevased head filmid välja toodud:

Eagle Eye – Kui ma poleks kinos selle filmi treilerit näinud, siis seda siin nimekirjas ei oleks! Treiler jättis igatahes väga hea põnevusfilmi mulje!

Max Payne – Film, mis on tehtud mängu alusel. Mäng, mida ma väiksena ka ise usinalt mängisin! Seega loomulikult ma vaatan seda filmi ja meenutan lapsepõlve!

Quantum of Solace – Taaskord üks Bondi film! Kuna aga viimast Bondi filmi sai ka kinos vaadatud ja kuna viimasest Bondi filmist on siiamaani väga hea mälestus, siis ei näe ma ühtegi põhjust, miks ma ei peaks uuele 007 seiklusele kaasa elama!

Madagascar 2 – Järjekordne järg! Sedakorda animafilmil! Ja kui ma nüüd ausalt ütlen, siis Madagascar on vist mu lemmik käesoleva sajandi animafilm! Seega pole vaja küsidagi, miks ma järge ootan!

Terminator: Salvation – Mu nägu läks momentaalselt naerule, kui ma avastasin, et Terminatorile tehakse järg! Ausalt! :) Kahjuks peab nägu naerul hoidma tuleva aasta 29.maini, kuna alles siis toimub selle filmi esilinastus! Aga on, mida oodata! Kahju ainult, et legendaarne terminaator Arnold Schwarzenegger filmis kaasa ei tee.